"Raha psühholoogia" - Morgan Housel

Tere jälle, sõbrad!

Antud raamat võtab kahekümnes peatükis kokku meie mõtlemismustrid raha ümber ja annab nõu, kuidas me neid parandada saaksime. Kui sa tahad raamatut, mis annab sulle praktilist nõu, mis aktsiatesse investeerida või kes on järgmised kasvuraketid, siis see raamat pole sulle. Või äkki ikkagi on. Sest ma usun, et meil kõigil, kes me soovime rahamaailmas õnnestuda, on vaja tugevat vaimset vundamenti. Parafraseerides autorit: pole midagi hullemat, kui kaotada oma unetunde muretsemisele, kas viimane aktsiaost sai ikka õige ja kui palju ta tõusnud või (hoidku jumal) langenud on. Ehk siis tegu on "pehme" raamatuga. Soft skills that are actually very hard to learn. 

Ma jagan teiega mõnda mõtet, mis mind kõnetasid ja mõtlema panid, mida mina oma käitumises muuta saan, et parem rahasõber olla. Kui sa sama raamatut lugenud oled või siit loetust midagi jagada tahad, siis kirjuta julgelt kommentaariumisse.

------

Rahaga ümberkäimisel on vähe pistmist sellega, kui tark sa oled, ja palju rohkem sellega, kuidas sa käitud. Ja käitumist on raske õpetada isegi väga tarkadele inimestele.

See tsitaat oli raamatu esimeses peatükis ja jäi mulle meelde terve raamatu lugemise vältel. Nii on ju tegelikult iga asjaga elus. Lapsevanemana ei aita tihti lapse "õpetamine", et ta telefoni ära paneks, vaid pigem see kui sa vanemana seda ise teed ja eeskuju näitad. Sport, lugemine, harjumused jne jne. Nimekiri on lõputu. Ja nii nagu kõige muu puhul, on ka rahaga raske seda õiget käitumismustrit leida ja rakendada, sest see nõuab nii paganama palju aega ja tööd iseendaga. Palju lihtsam on ju osta 49€ eest kursus, mis ravib kõik su rahatülidest tekkinud lapsepõlvetraumad ning tõstab automaatselt su palka 50%. Aga sellised me, inimesed, kord oleme.

Üks inimene vähemalt ei olnud. Ronald Read. Kojamees, bensiinijaama teenindaja ja investor. Ameeriklane, kes 2014. aastal 92-aastasena surres oli väärt üle 8 miljoni dollari. Võitis ta loto? Ei. Sai päranduse? Nope. Ta pani lihtsalt kõrvale selle vähese, mis ta suutis ning investeeris selle raha USA börsi suurimatesse firmadesse. Ja siis ta ootas. Ja ootas. Ja ootas. Kõlab nagu kõige igavam investeerimisguru üldse, aga tegelikult see ongi lahendus. 

Hoia raha kokku 

Aga Andreas, see ootamine on tore küll, aga ma tahaks ELADA KA oma raha eest, mitte oodata kuni ma juured alla kasvatan ja lillkapsapüree suppi kiiktoolis lürbin, kui ma endale lõpuks Porsche osta saan. Siinkohal tuleb mulle meelde raamatu 10. peatükk, kus autor kirjutab säästmisest. Teema, mis on eriti aktuaalne tänases päevas. Ma ütlen teile kõigile seitsmele inimesele, kes te seda praegu loete: pange ikka normilt raha kõrvale talveks. Te ei kahetse seda, uskuge mind. 
Autor kirjutab seal, et paindlikkus ja kontroll oma aja üle on jõukuse nähtamatu tootlikkus. Selle asemel, et tikutule ja suurte kaotustega Coinbase'ist sajaprotsendilist kasumit otsida, võiksid sa tikutulega köögilaual küünla süüdata, piparmünditeega maha istuda ja rahulolevalt välja hingata, sest sul on piisavalt sääste oma meelerahufondis mis oma 0% tootlusega annab sulle 100% õnne.
Kui sa oled juba piisavalt kogunud (ja usu mind, see ei juhtu üleöö), siis on sul mingi hetk võimalus võtta vastu väiksema palga, kuid paindlikuma graafikuga töö. et pühenduda rohkem endale. Ja muidugi annab see lõpuks sulle võimaluse osta keraamiline puus, millest oled unistanud kõik need pikad aastad, mil kontoritooli katteriidesse sai kulutatud sõõrikukujuline auk. Halb nali. But you get the point.

Paradoks inimesest autos

Ma arvan, et järgmine lõik on minu lemmiktsitaat siit raamatust:

Inimesed kipuvad tahtma jõukust, et anda teistele signaal, et nad on meeldivad ja imetlusväärsed. Aga tegelikult need teised inimesed lähevad su imetlemisest ringiga mööda mitte seetõttu, et nad arvaks, et jõukus pole imetlust väärt, vaid seetõttu, et nad kasutavad su jõukust kui etaloni nende enda soovile olla armastatud ja imetletud.

Kui tihti oled sa näinud tänaval uut säravat mersu G-klassi maasturit ja mõelnud sellele, kui imeline on selle roolis istuv inimene? Ma arvan, et mitte väga tihti. Pigem rändab mõte sinna, et oi kui tore oleks, kui minul see auto oleks, et mina saaks teistele näidata, kui imeline ma olen. Kõlab tuttavalt? Väga tore, kui ei kõla. Aga mulle isklikult kõlab küll, ja seda tsitaati lugedes sain aru, kui palju ma ise selles lõksus elanud olen. Osa minust elab siiani (sest holy shit, kui ilus see mersu on!), aga ma õpin ja püüan iga päev parem olla.

Eks meie kõigi eesmärk on olla armastatud ja imetletud. See annab meile tähenduse ja motivatsiooni edasi olla, kes me oleme. Tihti ongi aga probleem selles, et me ei ole päris autentsed "minad", vaid hoopis need "minad", kes me arvame, et teised tahavad, et me oleksime, ning mille kuvandit me hoiame üleval asjade ostmisega, mis meile tegelikult mingit sisulist väärtust juurde ei anna. The good old: We use money that we don't have, to buy things we don't like, to impress people we don't know.

Sina ja mina

Neljas teema, mis mind väga kõnetas, oli see, et sina ja mina oleme eri inimesed. Tead seda pettumustvalmistavat tunnet, kui sa küsid jõukalt inimeselt, kuhu sa oma raha investeerima peaksid, ja tema vastab sulle, et see oleneb sellest, mida sa saavutada tahad. BORING! Give me money now! Mulle tundus alati, et see on tegelikult nende viis varjata seda, kuidas nad jõukaks said. Mingi salaretsept, mille koostisosi lihtsurelikele ei jagata. Tegelikult on neil alati õigus olnud. Minul ja sinul on elus erinevad eesmärgid ja erinevad keskkonnad. Strateegia, mis toimis ühe inimese peal, ei pruugi toimida sinu peal. Su sõber paneb kõik raha aktsiatesse, aga sinule sobib palju rohkem raha kontol hoida. Või NFTdes (khkm, ma ei tea, millest te räägite). 
Õppetund, mille mina siit kaasa võtsin on see, et eeskujude lugusid nii siit kui mujalt maailmast on väga oluline lugeda, kuid nende viis jõukuseni ei pruugi sulle üldse sobida, seega ära muretse ja küsi, mis sind õnnelikuks teeb.

Ajalugu ja eksimine

Ajalugu on muutuste uurimine, mida iroonilisel kombel kasutatakse tuleviku teejuhina.

On hea teada, mis minevikus toimus, et saada aru, kuidas meie maailm arenenud on, võib-olla isegi tajuda mingeid mustreid. Aga kuna majandusajaloo keskseks osaks on inimene, kes teadupoolest ei ole teps mitte ratsionaalne ja etteaimatav, siis on rahast rääkides oht see, et me tekitame minevikku vaadates mingeid mustreid, mis võibolla olid seal, aga mis ei pruugi kohe kindlasti korduda.
Meil kõigil on komme öelda endale enesekindlalt, et me õpime oma vigadest, kuid kuna tulevik pole kunagi sama, mis minevik, siis me ei saa kindlad olla, et me sama probleemi korral õige lahenduse leiame. Muutujaid on lihtsalt liiga palju.

Ühel 2017. aasta õhtusöögil küsiti Daniel Kahnemanilt (majanduse nobeli preemia laureaat ja raamatu "Thinking Fast and Slow autor"), kuidas investorid peaksid reageerima, kui nende ennustused valed on. Ta vastas:

Mil iganes meid midagi üllatab, isegi kui me tunnistame, et eksisime, ütleme: "Oh, ma ei tee seda viga enam kunagi." Aga kui sa teed vea, sest sa ei osanud midagi ette näha, siis tegelikult peaksid sellest õppima, et maailma on raske ette näha. Just see on õige õppetund, mida üllatustest saada: et maailm on üllatav.

On asju, mida me saame kontrollida, ja on asju, mis on meie kontrolli alt väljas. Tuleviku ennustamine on asi, mis kõlab mõttetult ja mida paljud meist ka ei tee. Samas, enda tuleviku käitumise ennustamine ei ole midagi erilist ja me teeme seda kogu aeg. Ma ju tean, et kui ma selles olukorras läksin endast välja, siis ma seda tulevikus samas olukorras enam ei tee. There you have it. Tulevik ennustatud. Ja siis jõuab see päev kätte, mil sama tüliõun kuskilt nurga tagant sinu poole veerema hakkab. Sa tõmbad rihma rohkem pingule, paned kiired prillid ette, Tamrexi kindad kätte, oled valmis mis valmis. Korraks vaatad veel meilboksi enne kui õun sinuni jõuab ja näed kurja kirja ülemuselt. Kõik. Viha võtab kontrolli üle, kiired prillid langevad diivanile, ja tüliõun saab jälle söödud. 

Raha kontekstis tuleb sellisteks hetkedeks valmis olla planeerides planeerimatut ehk luues endale piisavalt suure puhvri, mis annab sulle meelerahu ka siis, kui juhtub midagi, mida sa iialgi ei osanud ette näha. Kui sa oled teadlik sellest, et on hetki, millest sa ei oskagi teadlik olla, siis suudad sa lihtsamini ootamatustele vastu minna.

9/10 soovitan seda raamatut. 9, mitte 10, sest mõned näited olid liiga USA-kesksed ja jäid kuidagi kaugeks, aga ülejäänud sisu kõnetas mind väga.

Praegu siis nii palju. Olge ikka tublid ja nautige suve nii palju, kui veel saab!

Jäägem positiivseks,
​Andreas