Juuni kokkuvõte

Tere, sõbrad.

Räägime numbritest.
Monefy app, millega kulusid jälgin, ütleb, et juunikuul kadus mu rahakotist 108€, mis ausalt öeldes tundub natuke imelik. Okei, ma olin peaaegu pool kuust veel kaitseväes, aga kahtlustan, et kõik esimesel vabaduse nädalvahetusel ostetud shaurmad ja õlud, ei leidnud teed kulude reale. Ütleme lihtsuse huvides, et kulud-tulud olid järgmised:

Tulud: 115€ (Just nii, härra seersant. Nii nigel see sõduripalk ongi.)
Kulud: 150€ (See number tilgub nüüd siis shaurma õlist ja lõhnab humala järgi)

Mõne jaoks on need arvud ilmselt üllatavad või lihtsalt liiga väikesed. Ma saan sinust aru. Mu arust on ka, aga selline on lihtsalt see reaalsus kaitseväest tulles. Korraks tekkis mul isegi häbitunne, sest nii väikseid summasid pole ju mõtet jagadagi. Keegi ei võta mind tõsiselt. Aga jagan ikka, ja kahel põhjusel. Esiteks selleks, et laiskusest lahti saada ja päriselt midagi kirjutada. Ja teiseks, et motiveerida kedagi teist autentselt oma rahaasju jagama. Kas siis internetis või omakeskis, sel pole enam vahet.

Üks suur õppetund, mis meile siin rasvaselt näkku vaatab, on muidugi see, et kulud peaksid alati olema väiksemad kui tulud. Kolmanda blogipostitusega juba feil. Well done, Andreas. Tegelikult olen ma kindel, et suudan kulusid ohjas hoida, kuid keskkonna vahetus ja tavaellu naasmine tekitas olukorra, kus kõik tundus niivõrd ahvatlev ja uus, et ei saanud õigel ajal rahakotile raudu ette. Eks augusti alguses tagasivaade juulile annab arutust.

Teine väga hea õppetund, mille peale niivõrd väikse rahakotiga juunis mõtlesin, oli seotud sõna ja mõtteviisiga piisav. Tänapäeval on hirmus lihtne mõelda, et mul pole mitte midagi piisavalt. Küll võiks olla rohkem raha, Instagrami jälgijaid, sõpru, reise jne. Ilmselgelt on (mõni)sada eurot liiga vähe, et kuidagigi ellu jääda, aga point on rohkem selles, et kui täispalk kontole maandub, siis peaks esimene mõte olema näiteks see, et kuidas ma see kuu oma säästumäära tõsta saaksin, mitte see, et kuidas ma teistele (või endale) näidata saaksin, et mul on natuke rohkem raha kui eelmine kuu.
Lõppkokkuvõttes on eesmärk taga ajada jõukust (seda, mida teised ei näe), mitte rikkust (materiaalsus, mida esitleme teistele).Siinkohal üks tsitaat raamatust "Raha psühholoogia":

Moodne kapitalism on proff kahes asjas: jõukuse tootmine ja kadeduse tootmine. Võib-olla käivad nad käsikäes: soov teisi ületada võib olla motivatsioon kõvasti tööd teha. Aga elu pole lõbus, kui puudub mingi arusaam sellest, millal on piisavalt. Õnn, nagu öeldakse, on lihtsalt tulemused miinus ootused.

Räägime korra säästmisest. Raske talv on tulekul ja ma kutsun kõiki üles võimalikult palju enne külma tulekut raha kõrvale panema. Isegi kui energiahinnad nii hullult ei tõuse (milles ma sügavalt kahtlen), siis saad sa säästetud summast tekitada endale meelerahu puhvri, mida saad kasutada mõne ootamatu (ja hädavajaliku!) kulutuse jaoks.
Juunis mul väga väikese tulu tõttu säästa ei õnnestunud, aga juulis, nagu varem mainitud, on see juba tähtis plaani osa. Hetkel tiksuvad mul 4 püsikorraldust:

• 25€ nädalas Kasvukontole
• 25€ nädalas Meelerahufondi
• 12€ nädalas Energiafondi (brace yourselves, winter is coming)
• 12€ nädalas Reisifondi 

Jällegi, summad on väikesed, kuid minu jaoks on praegu tähtis säästuharjumuse loomine. Kui enne kaitseväge ei suutnud ma tihti Meelerahufondis seisvat raha puutumata jätta, ning arvasin, et iga viimne kui sent peaks kuskil varaklassis istuma ja tööd tegema (mõnikord suurtes miinustes :D), siis praegune eluolu ja majanudsseis on minu käitumist muutmas. Sellel teemal sobib jällegi tsiteerida Morgan Housel'it, "Raha psühholoogia" autorit:

0% intressiga säästud pangas võivad tegelikult toota hämmastava kasu, kui nad annavad sulle paindlikkuse võtta vastu väiksema palga, ent mõtestatuma sihiseadega töökoha või oodata investeerimisvõimalusi, mis saabuvad siis, kui need, kellel pole paindlikkust, on meeleheitele viidud.

Antud raamat on üks mu hetke lemmikumaid ja tahaksin postituse lõpetuseks taas üht lõiku sealt tsiteerida. Proovime kõik praegustel rasketel aegadel olla keskpärased:

On üks vana piloodinali, et nende töö on „tunde ja tunde igavust, mida ilmestavad täelikku õudust täis hetked". Sama kehtib investeerimises. Sinu edu investorina määrab see, kuidas sa nendele ilmestavatele õudushetkedele reageerid, mitte autopiloodil veedetud aastad.  Investeerimisgeeniuse hea definitsioon on mees või naine, kes suudab teha keskpärast asja sellal, kui kõik tema ümber on aru kaotamas.

Hoidke ennast ja näeme peagi!
Andreas