|
Tere jälle, sõbrad!
Antud raamat võtab kahekümnes peatükis kokku meie mõtlemismustrid raha ümber ja annab nõu, kuidas me neid parandada saaksime. Kui sa tahad raamatut, mis annab sulle praktilist nõu, mis aktsiatesse investeerida või kes on järgmised kasvuraketid, siis see raamat pole sulle. Või äkki ikkagi on. Sest ma usun, et meil kõigil, kes me soovime rahamaailmas õnnestuda, on vaja tugevat vaimset vundamenti. Parafraseerides autorit: pole midagi hullemat, kui kaotada oma unetunde muretsemisele, kas viimane aktsiaost sai ikka õige ja kui palju ta tõusnud või (hoidku jumal) langenud on. Ehk siis tegu on "pehme" raamatuga. Soft skills that are actually very hard to learn. Ma jagan teiega mõnda mõtet, mis mind kõnetasid ja mõtlema panid, mida mina oma käitumises muuta saan, et parem rahasõber olla. Kui sa sama raamatut lugenud oled või siit loetust midagi jagada tahad, siis kirjuta julgelt kommentaariumisse. ------ Rahaga ümberkäimisel on vähe pistmist sellega, kui tark sa oled, ja palju rohkem sellega, kuidas sa käitud. Ja käitumist on raske õpetada isegi väga tarkadele inimestele. See tsitaat oli raamatu esimeses peatükis ja jäi mulle meelde terve raamatu lugemise vältel. Nii on ju tegelikult iga asjaga elus. Lapsevanemana ei aita tihti lapse "õpetamine", et ta telefoni ära paneks, vaid pigem see kui sa vanemana seda ise teed ja eeskuju näitad. Sport, lugemine, harjumused jne jne. Nimekiri on lõputu. Ja nii nagu kõige muu puhul, on ka rahaga raske seda õiget käitumismustrit leida ja rakendada, sest see nõuab nii paganama palju aega ja tööd iseendaga. Palju lihtsam on ju osta 49€ eest kursus, mis ravib kõik su rahatülidest tekkinud lapsepõlvetraumad ning tõstab automaatselt su palka 50%. Aga sellised me, inimesed, kord oleme. Üks inimene vähemalt ei olnud. Ronald Read. Kojamees, bensiinijaama teenindaja ja investor. Ameeriklane, kes 2014. aastal 92-aastasena surres oli väärt üle 8 miljoni dollari. Võitis ta loto? Ei. Sai päranduse? Nope. Ta pani lihtsalt kõrvale selle vähese, mis ta suutis ning investeeris selle raha USA börsi suurimatesse firmadesse. Ja siis ta ootas. Ja ootas. Ja ootas. Kõlab nagu kõige igavam investeerimisguru üldse, aga tegelikult see ongi lahendus. Hoia raha kokku Aga Andreas, see ootamine on tore küll, aga ma tahaks ELADA KA oma raha eest, mitte oodata kuni ma juured alla kasvatan ja lillkapsapüree suppi kiiktoolis lürbin, kui ma endale lõpuks Porsche osta saan. Siinkohal tuleb mulle meelde raamatu 10. peatükk, kus autor kirjutab säästmisest. Teema, mis on eriti aktuaalne tänases päevas. Ma ütlen teile kõigile seitsmele inimesele, kes te seda praegu loete: pange ikka normilt raha kõrvale talveks. Te ei kahetse seda, uskuge mind. Autor kirjutab seal, et paindlikkus ja kontroll oma aja üle on jõukuse nähtamatu tootlikkus. Selle asemel, et tikutule ja suurte kaotustega Coinbase'ist sajaprotsendilist kasumit otsida, võiksid sa tikutulega köögilaual küünla süüdata, piparmünditeega maha istuda ja rahulolevalt välja hingata, sest sul on piisavalt sääste oma meelerahufondis mis oma 0% tootlusega annab sulle 100% õnne. Kui sa oled juba piisavalt kogunud (ja usu mind, see ei juhtu üleöö), siis on sul mingi hetk võimalus võtta vastu väiksema palga, kuid paindlikuma graafikuga töö. et pühenduda rohkem endale. Ja muidugi annab see lõpuks sulle võimaluse osta keraamiline puus, millest oled unistanud kõik need pikad aastad, mil kontoritooli katteriidesse sai kulutatud sõõrikukujuline auk. Halb nali. But you get the point. Paradoks inimesest autos Ma arvan, et järgmine lõik on minu lemmiktsitaat siit raamatust: Inimesed kipuvad tahtma jõukust, et anda teistele signaal, et nad on meeldivad ja imetlusväärsed. Aga tegelikult need teised inimesed lähevad su imetlemisest ringiga mööda mitte seetõttu, et nad arvaks, et jõukus pole imetlust väärt, vaid seetõttu, et nad kasutavad su jõukust kui etaloni nende enda soovile olla armastatud ja imetletud. Kui tihti oled sa näinud tänaval uut säravat mersu G-klassi maasturit ja mõelnud sellele, kui imeline on selle roolis istuv inimene? Ma arvan, et mitte väga tihti. Pigem rändab mõte sinna, et oi kui tore oleks, kui minul see auto oleks, et mina saaks teistele näidata, kui imeline ma olen. Kõlab tuttavalt? Väga tore, kui ei kõla. Aga mulle isklikult kõlab küll, ja seda tsitaati lugedes sain aru, kui palju ma ise selles lõksus elanud olen. Osa minust elab siiani (sest holy shit, kui ilus see mersu on!), aga ma õpin ja püüan iga päev parem olla. Eks meie kõigi eesmärk on olla armastatud ja imetletud. See annab meile tähenduse ja motivatsiooni edasi olla, kes me oleme. Tihti ongi aga probleem selles, et me ei ole päris autentsed "minad", vaid hoopis need "minad", kes me arvame, et teised tahavad, et me oleksime, ning mille kuvandit me hoiame üleval asjade ostmisega, mis meile tegelikult mingit sisulist väärtust juurde ei anna. The good old: We use money that we don't have, to buy things we don't like, to impress people we don't know. Sina ja mina Neljas teema, mis mind väga kõnetas, oli see, et sina ja mina oleme eri inimesed. Tead seda pettumustvalmistavat tunnet, kui sa küsid jõukalt inimeselt, kuhu sa oma raha investeerima peaksid, ja tema vastab sulle, et see oleneb sellest, mida sa saavutada tahad. BORING! Give me money now! Mulle tundus alati, et see on tegelikult nende viis varjata seda, kuidas nad jõukaks said. Mingi salaretsept, mille koostisosi lihtsurelikele ei jagata. Tegelikult on neil alati õigus olnud. Minul ja sinul on elus erinevad eesmärgid ja erinevad keskkonnad. Strateegia, mis toimis ühe inimese peal, ei pruugi toimida sinu peal. Su sõber paneb kõik raha aktsiatesse, aga sinule sobib palju rohkem raha kontol hoida. Või NFTdes (khkm, ma ei tea, millest te räägite). Õppetund, mille mina siit kaasa võtsin on see, et eeskujude lugusid nii siit kui mujalt maailmast on väga oluline lugeda, kuid nende viis jõukuseni ei pruugi sulle üldse sobida, seega ära muretse ja küsi, mis sind õnnelikuks teeb. Ajalugu ja eksimine Ajalugu on muutuste uurimine, mida iroonilisel kombel kasutatakse tuleviku teejuhina. On hea teada, mis minevikus toimus, et saada aru, kuidas meie maailm arenenud on, võib-olla isegi tajuda mingeid mustreid. Aga kuna majandusajaloo keskseks osaks on inimene, kes teadupoolest ei ole teps mitte ratsionaalne ja etteaimatav, siis on rahast rääkides oht see, et me tekitame minevikku vaadates mingeid mustreid, mis võibolla olid seal, aga mis ei pruugi kohe kindlasti korduda. Meil kõigil on komme öelda endale enesekindlalt, et me õpime oma vigadest, kuid kuna tulevik pole kunagi sama, mis minevik, siis me ei saa kindlad olla, et me sama probleemi korral õige lahenduse leiame. Muutujaid on lihtsalt liiga palju. Ühel 2017. aasta õhtusöögil küsiti Daniel Kahnemanilt (majanduse nobeli preemia laureaat ja raamatu "Thinking Fast and Slow autor"), kuidas investorid peaksid reageerima, kui nende ennustused valed on. Ta vastas: Mil iganes meid midagi üllatab, isegi kui me tunnistame, et eksisime, ütleme: "Oh, ma ei tee seda viga enam kunagi." Aga kui sa teed vea, sest sa ei osanud midagi ette näha, siis tegelikult peaksid sellest õppima, et maailma on raske ette näha. Just see on õige õppetund, mida üllatustest saada: et maailm on üllatav. On asju, mida me saame kontrollida, ja on asju, mis on meie kontrolli alt väljas. Tuleviku ennustamine on asi, mis kõlab mõttetult ja mida paljud meist ka ei tee. Samas, enda tuleviku käitumise ennustamine ei ole midagi erilist ja me teeme seda kogu aeg. Ma ju tean, et kui ma selles olukorras läksin endast välja, siis ma seda tulevikus samas olukorras enam ei tee. There you have it. Tulevik ennustatud. Ja siis jõuab see päev kätte, mil sama tüliõun kuskilt nurga tagant sinu poole veerema hakkab. Sa tõmbad rihma rohkem pingule, paned kiired prillid ette, Tamrexi kindad kätte, oled valmis mis valmis. Korraks vaatad veel meilboksi enne kui õun sinuni jõuab ja näed kurja kirja ülemuselt. Kõik. Viha võtab kontrolli üle, kiired prillid langevad diivanile, ja tüliõun saab jälle söödud. Raha kontekstis tuleb sellisteks hetkedeks valmis olla planeerides planeerimatut ehk luues endale piisavalt suure puhvri, mis annab sulle meelerahu ka siis, kui juhtub midagi, mida sa iialgi ei osanud ette näha. Kui sa oled teadlik sellest, et on hetki, millest sa ei oskagi teadlik olla, siis suudad sa lihtsamini ootamatustele vastu minna. 9/10 soovitan seda raamatut. 9, mitte 10, sest mõned näited olid liiga USA-kesksed ja jäid kuidagi kaugeks, aga ülejäänud sisu kõnetas mind väga. Praegu siis nii palju. Olge ikka tublid ja nautige suve nii palju, kui veel saab! Jäägem positiivseks, Andreas
0 Comments
 Siit saab alguse minu raamaturubriik. Ei, Avicii ei olnud rahaguru ning ei, see raamat ei räägi rahast, aga tahan selle sisu teiega siin jagada kahel põhjusel. Esiteks, selleks, et juurutada endas harjumust alustada asjadega kohe. Avicii raamatu sain täna läbi ja täna tuli ka mõte alustada raamatutest kirjutamist. Ma võiksin oodata kuni saan läbi järgmise päriselt rahateemalise raamatu, aga sinna läheks aega ja minu spontaanne mõte raamatute jagamisest võib seniks lahtuda. Teiseks, keerleb see raamat minu jaoks kahe väga olulise teema ümber: muusika ja vaimne tervis. Hea võimalus jagada oma mõtteid neil teemadel ning tutvustada seeläbi ennast. Muusika Tim "Avicii" Bergling on minu üks muusikalisi iidoleid. Mans Mosessoni kirjutatud raamatus saavad sõna paljud Avicii lähedased ja kolleegid, kes temaga koos mööda maailma ringi reisisid. Peeaaegu iga peatükk algab eri maailma paigus, mis ilmestab Avicii kiiret elustiili ja töö olemust. Aastas üle kolmesaja kontserdi anda kõlab juba paberil karmilt, rääkimata siis reaalsusest. Privaatlennuk Las Vegasest Ibizale, Ibizalt Dubaisse ning Dubaist Sydneysse. Mõnikord anti ka kaks kontserti ühel õhtul kahes eri riigis. Selline tempo mõjus Timi füüsilisele ja vaimsele tervisele laastavalt ning ebapiisav ravi pani kogu olukorrale valusa pitseri. Mitmes peatükis seletati lahti ka Timi mõtte- ja tööprotsessi, kuidas ta uut laulu lõi, mis tundus kõrvalvaatajale tihti kaootiline ja suvaline, kuid mis andis võrratuid tulemusi. Timi võlusid - erinevalt tema ajal populaarsust kogunud house muusikute drummist ja bassist - ennekõike meloodiad, laulu osa, mis räägib kuulajale loo ja ei unune ka järgmisel hommikul pohmellisena tantsupõrandast kleepuvate tossudega hotellitoa voodis tõustes. Teda huvitasid akustilised pillid erinevatest maailma nurkadest ning eriline lemmik oli tal kantrimuusika, mida on tunda ka tema suurimatest hittidest "Wake Me Up" ja "Hey Brother". Neid stuudiosessioonide kirjeldusi lugedes lendas minu jaoks aeg väga kiiresti ja tundus, et lehed pööravad end ise. Kõik Timi sõbrad ja kolleegid olid vaimustuses tema oskusest luua kiiresti mingile meelodiapõhjale peale struktuur, mis oli loodud suurele lavale. Kõikide jaoks olid Timi lood täis lootust ja positiivsust, mis aitas rasketel aegadel miljoneid inimesi. Kuigi tema lood kõlasid tihti kergelt ja lihtsalt, siis lava taga, stuudios, hotellitubades käis pidevalt meeletu täppistöö. Tim ei olnud kunagi lõpuni rahul. Alati sai sündi soundi muuta, kick-drummi paremaks teha ning üleminekuid lihvida. Tihti nägid mänedžerid suurt vaeva Timi hotellitoast välja tirimisega, et ta õigeks ajaks lavale jõuaks. Paar tundi hiljaks jääda polnud Avicii maailmas mingi haruldus. Alles mitmed aastad hiljem sai Tim aru, et ta oli mänedžeride kannatuse proovile pannud ja etteteatamata kohtumisi või esinemisi tühistanud, sest nendes olukordades tundis ta, et tema käes on kontroll. Poiss, kes muidu vaevles madala enesehinnangu käes ning ei osanud oma emotsioone juhtida, sai lõpuks näidata, et tema käes on ohjad. Timi kahjuks oli see aga vaid väga halb lühiajaline lahendus palju suuremale probleemile. Vaimne tervis ja sõltuvus Timil oli tugev valuvaigistite (ja hiljem kanepi) sõltuvus, mis algas suuresti tema tihedatest haigla külastustest. Polnud ebatavaline, et ühel õhtul haiglasse sattudes võttis Tim sisse suure koguse valuvaigisteid ning oli järgmisel õhtul juba suurel laval Austraalias, USAs või Ibizal. Ta proovis korduvalt sõltuvusest lahti saada, ja oli selles isegi edukas, kuid langes tihti seepeale kohe jälle kas ainete või sügava depressioni küüsi. Üks karmimaid näiteid oli Timi vaevanud teravad valud kõhus ja alaseljas, mis ei lubanud tal lõpuks liikuda. Tuli välja, et tal on tugev kõhunäärmepõletik, mille vastu aitaks vaid operatsioon. Timi jaoks oli rahvale oma uue loomingu mängimine aga niivõrd tähtis, et ta otsustas operatsioonile käega lüüa ja arsti rangele soovitusele vaatamata lavale minna. Mõnda aega kannatas keha selle ära, kuid õige pea andis kumm järele ja kõhunääre lõhkes. Järgnes operatsioon ja järjekordne haiglaperiood valuvaigistitega. Kõik algas Timi lapsepõlvest, kus ta tegi koolist tihti poppi, sest kartis oma aknet täis nägu teistele näidata. Hirm saada naerualuseks oli niivõrd suur, et ta mõtles välja mitmeid valesid, mida vanematele selgituseks öelda, et mitte kooli minna ja pigem kodus arvutit mängida. Enesekindluse ja -teadlikkuse puudumine käis Timiga kogu aeg kaasas. Kui ühe albumi esitluskontsert läbi sai, haaras ta kohe telefoni, et lugeda Twitteris publiku kommentaare. Kuigi paljud arvamused olid positiivsed, siis keskendus Tim tihti just negatiivsetele sõnumitele, mis puudutasid nii tema vinnilist nägu kui ka laulude kvaliteeti. See ebakindlus saatis Aviciit kuni tema elu viimsete päevadeni. Mulle jäi eriti meelde Timi järgnev mõte: Ta tunneb, et ta on aina rohkem Avicii ja aina vähem Tim, ning iga kord kui ta avalikkuse pilgu alla satub, tunneb ta meeletut pinget ja et ta kaugeneb iseendast. Pärast Timi surma tulid paljud kuulsused välja enda vaimse tervise lugudega, mis aitasid neil olla rahul nende "päris minaga" ning pakkus niivõrd vajalikku konteksti publikule, kes oli varem (ja on kindlasti osati siiani) pimestatud staaride glamuursest elust. Suure tähena särades juhtub see, et inimesed nõuavad ja ootavad staarilt aina enam, mis paneb nad surve alla olema aina rohkem "kuulus" ja vähem nemad ise. Sellisel tasemel, nagu oli Avicii, on see meeletult raske, kuid esimene pikaajalise ravi samme on kindlasti eneseteadlikkus ja -hoolitsus, mida tema kahjuks leida ei osanud. Kõige kurvem oli see, et Tim hakkas vahetult enne oma surma näiliselt paranema. Väsinud nägu ja kõhn keha asendusid rõõmsa pilgu ja hea füüsisega. Ka tema kõnemaneer ja teemad, millel ta peatus, andsid tema lähedastele lootust, et poiss võib olla lõpuks teel paremuse poole. Tim oli 27 kui ta esimest korda mindfulnessi ja meditatsiooni otsa sattus, mis temas suurt huvi tekitasid ja motiveerisid rohkem enda keha kuulama. Mõtlesin raamatut lugedes korduvalt, et mis oleks olnud, kui ta oleks vaimse tervise oskuseid õppinud juba 24-aastaselt, 20-aastaselt, 18-aastaselt? Kindlasti oleks palju olnud teisiti. Teistsugune Tim, teistsugune muusika, teistsugune elu. Enamik vaimse tervise probleemide lahendustest on reageeriva olemusega. Kui kellelgi on juba suur mure, siis üritatakse leida lahendust psühholoogilt või psühhiaatrilt. Kuigi need ametid on väga-väga olulised, siis oleks ideaal see, kui inimesel oleks vaimse tervise tööriistakast, mille ta saab avada ja enda kallal tööd teha. Juba ennatlikult. Hambapesu tuleb meil automaatselt. Proovime vaimse hügieeni muuta sama harjumuslikuks. Praegu saan vaid tänulik olla, et ka oma lühikese elu jooksul sai Tim maailmale oma muusikaga nii palju anda. Ka 146. korda Avicii laule kuulates ei tüdine ma nendest ning need on ikka nii pagana head. Kuidas ta seda suutis? Ma ei tea. Aga ta tegi seda. Suure kire ja pühendumusega. Aitäh sulle, Tim! Kokkuvõte
|
